- 1980 aasta, millest kõik alguse sai
Kui 1980 a. talvisel koolivaheajal sai kukutud peaga jääle, ei oleks keegi osanud arvata, et too seik muudab kogu elu, on kogu elu määrav.
Algas meeletu peavalude periood. Peavalud olid sellised, et mitmel korral tuli koolist lahkuda, sest õppimine oli võimatu. Lisaks esinesid minestushood.
Ja kui hiljem lisandusid halvatusnähud, siis tuli vanematel otsus, et midagi peab tegema enamat, kui lihtsalt peavalu tablette võtta.
Kõige kummalisem on see, et Pärnu lasteneuroloog ei näinud mingit probleemi peavaludes ja halvatusnähtudes 11 aastase lapsel. Isegi siis kui need lõppesid minestamistega.
Ta lihtsalt ütles: "Peavalu kätte ei ole keegi surnud..."
Kuid vanematele sellisest ütlusest ei piisanud ning nad otsustasid poisi viia kas Tallinna, või Tartu tippneuroloogide juurde.
Kuid Pärnu lasteneuroloog keeldus kirjutama saatekirja sinna.
See on üks alatumaid meditsiinijuhtumeid, kus arst keeldub ravimast, või aitamast abivajajat.
Kuid, et ema töökaaslase poeg oli just Tartust peaoperatsioonilt tulnud, siis ta soovitas emale oma lapse raviarstiga kohtuda.
Ja ta uuriski välja tema valveaja, mis langes kokku tollase novembripüha aastapäevaga, ehk 8. novembril 1980 oli ta valves.
Ja vanemad võtsidki poisi kaasa ja läksid sel päeval Tartu Neurokirurgia osakonda. Ilma ühegi saatekirjata, täiesti teadmatusest, et mis tehakse, kui üldse tehakse.
Dr. Rüpp (antud arsti nimi) võttiski jutule ja vaadates peale ning tehes kiire diangnostika nõeltega kompides, haambriga põlve koputades jne.. Käskis minna riideid vahetama peahaiglasse (praegusesse suurde haiglahoonesse). Ja samal päeval võttiski haiglasse sisse Tarmo.
10 päeva tehti uuringuid, et kus mis ja mida teeb.
Uuringud meenutasid kõige ehtsamaid Gestaapo ja NKVD võtteid, kui süstiti kontrastainet unearterisse (mis oli meeletu valus, kui nõel läbis lihaskiude, kui hingamine praktiliselt kadus, sest nagu kõri oleks kinni pigistatud ja kui nõel soonde jõudis ja kontrastainet lasti sisse, siis oleks nagu kehas sulametall voolanud, igatahes selle peale sai minestatud ja ärgatud järgmisel hommikul alles...), Või siis süstimine pähe, otse pähe, seda eelnevalt puurides jne. Millega tekitati meeletu peavalu. Lisaks veel läks siis katki röntgeni-aparaat pärast seda ning kästi pead pinge all valutavana hoida, kuniks röntgeniaparaat terveks tehakse jms.
Neid uuringuid tehti tollal Gestaapo võtetega, sest siis ei olnud kompuutrit, mis ilma katseteta näitaks ära, mis peas tegelikult toimub.
Lisaks siis veel see juhtum, et 15. novembril 1980 a. aeti Tarmol pea paljaks. Seda siis sünnipäeval. Asi mis on mõjutanud kogu ülejäänud elu sünnipäevi, kui lihtsalt ei saa nende päevade rõõmust aru (mis salata, nõuka aeg aeti kaabakatel ja pättidel pea paljaks ja nüüd võrdsustati omal sünnipäeval nendega). Aga mis teha, sest 3 päeva hiljem päästeti kõige otsemas mõttes elu ja tehti legendaarne peaoperatsioon. Milega anti 30 aastat hiljem võimalus teisi ravitseda, aidata.
- Legendaarne peaoperatsioon 1980 aastal Tartus
18. novembril 1980 a. toimus Tartus Neurokirurgia osakonnas legendaarne peaoperatsioon, kus tollaseid Eesti läbi aegade üks paremaid neurokirurge Ruth Paimre (keda peeti ka NSVL üheks paremaks naisneurokirurgiks) eemaldas 9,5 h peaoperatsiooni käigus Tarmolt rusikasuuruse ajukasvaja. Millest 20 a. hiljem on jäänud paremasse ajupoolkerra 8 cm sügavune kraater (seda mõõdeti 2007 a. kompuutri pildilt).
Peale operatsiooni ütles dr. Ruth Paimre järgmist: "Noormees Teil vedas, sest täieliku halvatuseni oli jäänud ca pool aastat ja surmani 1 aasta, või veidi rohkem..."
Kuna vanemad olid nn. ooteseisundis koridoris, operatsioonisaali juures ning nägid kogu med. personali liikumist kõrvalt, siis isa hiljem rääkis, et tegelikult oli panustanud antud operatsiooni arvatavalt kogu Eesti neurokirurgide paremik, sest operatsiooni käigus oli mitu vaheaega, kui tollased Tartu ja põhimõtteliselt Eesti parimad neurokirurgid kogunesid koosolekuteks, et mida ja kuidas edasi antud operatsiooni puhul teha.
Aga opereerija oli neist Ruth Paimre, kes isegi vajas kolleegide nõuandeid, et nmida edasi teha jne.
Alles pärast oppi sai Tarmo aru, et lisaks peavaludele on ka vasaku kehapoole halvatus (ise halvatusest ei teadnud midagi, küll peavalud olid meeletu probleem ennem operatsiooni).. Halvatus mida sai tollal likvideeritud tavameditsiini võtetega, milleks kulus aastaid, et saada norm soovitud tase.
Kui Tartust sai lahkutud, siis dr. Ruith Paimre andis kaasa kirja ka Pärnu lasteneuroloogile.
Ja seda kirja Pärnus üle andes, läks antud arst näost lapiliseks ja punaseks ning kui istunud oli, siis ilmnesid ka tal kehavärinad. Sest dr. Paimre oli südamelt ära õelnud, et mida ta tollest arstist arvab. Arvatavasti oli sinna kirjutatud "tõpratohter" vms.
Eriskummaline on saatuseirooniana see, et just puuga lajatamine "Metsamoori Perepargis" 2009 a. toimus just selle 1980 a. opi koha kõrvale. Kuigi sai vale otsus tehtud, et minna rattaga elupäästja Irje juurde ning kukutud ja satutud teise ilma, et olenemata sellest on mõistus alles jms.
Siit tõdemus, et inimaju on piiramatute võimalustega ning kui talt mingi osa ära võtta, siis ei sega see elus edasi eksisteerimast. Seega, ütlus: "Kui Sul ei ole elu, ei ole Sul midagi, kuid kui on elu, siis on kõik võimalused avatud", et see toimibki.
- Kuidas Metsamoor Tarmo teisest ilmast tagasi tõi
- 2009 a. Eesti alternatiivmeditsiini tipphetkete algus
Kui peale puuga pähe saamist sai rattaga kukutud ja nii teise ilma satutud, siis oli nagu kõik lõppenud siinses ilmas...
Kuid Irje tütar leidis mu ca pool tundi hiljem verisena, laibana ning teatas kohe siis emale.
Irje tuli ja lappis esmase osa kinni ning helistas kiirabisse. Kuid et tegemist on Eesti ühe tuntud ravitsejaga ja samas homöopaadiga, kes seda valdkonda väga palju uurinud, siis teadis ta mida teha. Ta tõi õiged terad ning pani need suhu mulle. Kuna keha ju elas veel (ainult aju teda ei juhtinud), siis oli lootust, et aju ja hing ärkavad ellu. Ja nii läkski. Kui saabus kiirabi, siis olin juba tagasi siinses ilmas.
Mäletan veel väga hästi sedagi, kui arst, õde seal küsis, et ega mul mingeid haigusi ei ole ja mingeid medikamente ei võta. Irje vastas et kõik on korras, hea tervisega vms. Kuid ise sai õeldud, et: "Ei, mul on epilepsia tabletid Timonil peal, et võtan seda vms."
Ja arvatavasti sellest kirjutati nn. haigusloosse, et kukkusin epilepsia tõttu, kuigi see ei olnud rattasõidu, kukkumise põhjus. Põhjus oli kukkumisel selles, et ratta esimene ratas kiilus teehöövli liivavalli kinni ja ratas läks käest ära.
Kuid ise teadsin´, et see traagika sai alguse puuga lajatamisest vastu pead vana, 1980 a. opikoha kõrvale. Ja rattasõit oli selle jätk vaid, kui sõitsin end lappima Irje juurde (keda tuntakse Metsamoor nime all).
-
Eesti alternatiivmeditsiini tipphetk. Tarmo tuuakse koomast välja eeterkeha taastamise teel
Kui raske peaoperatsioon peale Metsamoori Perepargis juhtunud õnnetust Tartus Maarjamõisas tehtud sai, jäi vaid oodata ärkamist ning kosumist. Kuid kahjuks jäin kooma 8 päevaks.
Elupäästja Irje nähes seda, otsustas mitte leppida antud olukorraga ning pani toime ime tavamõistes. Kuid teades alternatiivmeditsiini võimalusi, kas see oligi ime, kui sai kasutatud aastasade jooksul talletatud teadmisi?
NB! Kõik see nõudis meeletut julgust ja pühendumust, sest ärme unusta, see juhtus elustuskeskuses, peale rasket peaoperatsiooni.
Ta pani mitme päeva jooksul suhu mulle homöopaatilisi terasi ning niisutas huuli terade vesilahusega. Lisaks määris raudrohu lilleveega ning püüdis käte bioenergiaga korrastada biovälja (eeterkeha).
Ja sellega taastus läbi eeterkeha keha bioenergeetiline loomulik olek, ning tulin koomast välja.
See on lühidalt seletatud ülevaade kuidas on võimalik koomast tulla välja. Seega ei ole põhjust inimesi koomas hoida, kui teatud alternatiivmeetoditega on võimalik inimene koomast välja tuua. Sest mida kauem koomas püsitakse, seda suurem oht on igasugu tüsistuste tekkeks. Minu puhul oli selleks halvatus, kuigi jah, täpselt ei saa kunagi keegi teada, et mis selle just põhjustas. Kuid teadmised alternatiivmeditsiinist läbi Radza-Buddhi jooga, sai see likvideeritud 2 päevaga, kuigi ennustati eluaegset halvatust....
NB! Iga koomas olek on individuaalne, ehk kõiki juhtumeid tuleb eraldi lahendada, seega ärge seda kodus järgi tehke! Kuid põhiline on teha organismile start, mida tegid homöopaatilised terad ja kindlasti tuleb taastada eeterkeha, mille abil toimub keha puhul bioenergeetiline funktsioneerimine.
-
Esimene kuuldus imeravitsejatest. Imearst Urmas Altmere
1978, või oli see 1979 Vändras vanematega teeääres kõndides pidas kinni auto ning küsis imeravitseja Urmas Altmere aadressi Vändras, sest küsijal oli autos vähihaige tütar, kellele loodeti abi saada sensitiivilt. Kahjuks elas Altmere siis juba Aesoos Soomaa serval ning isa soovitas sinna sõita ja sealt küsida.
See oli esimene kord, kui sai kuulda sellisest asjast nagu imearst ja sensitiiv.
-
Kuidas Karl Vaino jäeti ukse taha Urmas Altmere poolt
Peale 1980 a. ülirasket peaoperatsiooni sai käidud koos isaga detsembris Urmas Altmere juures Tallinnas Desintegraatoris.
Isa, kelleks on Aago Metsar, sai Altmere juurde otse jutule tänu Leiger Vanaselja tundmisele, kes oli Johannes Hindi üks võtmeisikutest Desintegraatoris. Leiger Vanaseljat tundis ta Ott Vanaselja kaudu, kuna tema ning mina olime seotud kardispordiga. Seda enam, et just 1980 a. suvel oli isa Oti ja Eesti meeskonna mehaanikuks NSVL MV`l Lätis Smiltenes, kus Ott tuli CZ klassis Rotax`ga teiseks (kuigi lõpetas esimesena, kuid võidetud 2. start tühistati käte ülesse tõstmise tõttu finishis).
Kui isa läks Altmere juurde tehasesse, jäin ma samas autosse värava taha. Ja mida nägin seal siis?
Esiteks oli väga palju Venemaalt tulnud autosi ja busse seal värava taga ning käis meeletu AU-8 ja I imerohtude vedamine kastidega. Pea igaüks kes väravast tuli, oli nn. õllekastiga milles AU-8 ja I imerohud.
Mida veel nägin?
Kuid istudes seal värava taga autos, tulid järsku vilkuritega miilitsaautod (zigulid) ja 1 vilkuritega EST numbrimärki kandev auto (vabandan, et marki ei tea, kas see oli Volga, või muu masin, sest see ju juhtus ca 30 a. tagasi). Ja nad sõitsid väravast sisse, otse Desintegraatori hoovi).
Hiljem, kui isa tuli Desintegraatorist, olid ta esimesed sõnad: „Altmere on nii kõva, et ta viskas Vaino just välja, kui ma seal olin...Nimelt, kui Altmerele tuldi ütlema, et Vaino tuli, ütles Altmere sellepeale „las tuli, ma olen kinni, las ootab...“
Vainosi oli 1980 aastatel Eestis vaid 1, ehk EKP boss Karl Vaino. Seega tuli tema vilkurite saatel Desintegraatori.
Seega kellegi Metsari pärast ei võetud Karl Vainot jutule. Ja teada on, et nii käituti Desintegraatoris Vainoga mitmel korral, kui Johannes Hint, Urmas Altmere jt. jätsid Karl Vaino ukse taha. Loodetavalt ei olnud see neid peamisi põhjusi, miks Karl Vaino hävitas Johannes Hindi, Urmas Altmere elud ning tekitas väga palju ebameeldivusi paljudele inimestele Desintegraatoris, saates paljud trellide taha. Ehk ta hävitas inimesi ja Eesti ühe edukaima ettevõtte Eesti ajaloos.
Kui Altmere sai teada, et isa Vändrast, siis endise vändrakana kutsus Altmere isa AU tootmist vaatama ning näitas kogu protseduuri, et mida kokku ja kuidas segatakse jms.
Lisaks mainis ta et peaoppi oleks saanud välistada ka „kätega ravimisel“, ehk see oli esimene kord kui sai kuuldud sellisest võimalusest, et ka bioenergeetiliselt on võimalik ravida. See ütlemine jäi aastateks kummitama, et miks seda siis 1980 a. ei tehtud?... Lisaks siis räägiti Vändra teemadel seal veel, sest Altmere kuulsus saigi alguse sealsest meiereist ning Vändra oli talle veel hingelähedane.
Kui mainida AU-8 ja I-1, I-3 toimeid. Siis AU poolelt ei oska midagi muutuste poolelt õelda. Küll olid väga tugeva toimega I määrdevedelikud. Kui pärast oppi sai halvatud käsi ja jalg kokku määrida nendega, oli tunda kohe sooja lihastes, energia liikuma hakkamist. Ja kord kukkus mingi tilk pükstele ning kohe olid augud sees... Ehk väga tugev happeline keskkond, mis iganes ained seal seda siis tekitasid....
-
Kuidas teadjamehe, imeliste ravimeede tootjaga Virgo Mihkelsooga algas koostöö
Viibides 2009 a. kevadel Tallinnas Harmoonia Päevadel koos koostööpartneriga, sai mindud Virgo Mihkelsoo loengusse, kus too rääkis mee imelistest omadustest , ravivõimalustest. Ja kui ta oli rääkinud ka vähivastsest meest, selle tegemise võimalusest, ei saanud jätta küsimata, et kas ta ka teab AU-8 retsepti, selle tehnoloogiat, mida Urmas Altmere kunagi Desintegraatoris valmistas?
Virgo Mihkelsoo rääkis samadest komponentidest ja tehnoloogiast siis, mida isa oli rääkinud, kui Altmere juures käis ja too talle seal näitas 1980 a. lõpus (niipalju, kui seda siis meeles oli).
Sellest vastusest piisas, et õelda Virgo Mihkelsoole: „Ma loodan siiralt Teiega koostööle tulevikus ...“
Pärast loengut sai hr. Mihkelsooga siis veel eraldi vesteldud ravimeede jm. ravivõimaluste poolelt, kuid koostöö oli alanud, sest....
3 kuud pärast Harmoonia Päevade loengut juhtus elu otsustaivam trauma, kui tuli viibida lausa 2 korda teispoolsuses ja sealt tagasi tulla (toodi tagasi Metsamoori poolt).
Virgo Mihkelsoo oli arhitekt 8 päevasest koomast väljatoomisel, tema teadmistel, et kuidas taastada eeterlik keskkond, et keha end ise ravima hakkaks (piltlikult aura kokkukleepimine), Irje Karjus (keda tuntakse Metsamoori nime all) tegi nii mõndagi haiglas, mida Virgo talle rääkis, et kuidas eeterkeha abil ravida saab, kuidas seda kokku nn. kleepida).
kui ka hiljem imemeede loomisel, millega taastati aju normaalne olek, aju garantii, et midagi ei juhtuks kapillaaride jne poolelt, et ei tekiks insulte, jm. haigusnähte. Lisaks siis krambivastase ravi alustamine, tablettide ärakaotamisega. Ja Virgo saadetud tatrapadi oli see, kuhu sai peidetud epilepsiavastased Timonil tabletid, mida „dr. Mengele“ kirjutas välja 10 kordse koguse. Ehk antud kogus oleks täiesti vabalt võinud ka tappa... Seega alates 2009 a. traumast alates pole tarvitanud ühtegi epilepsiavastast tabletti, seda tänu Radza-Buddhi jooga tehnikale ja õigele toidumenüüle.
NB! Virgo MIhkelsoo on endine tippfüüsik, kes juhtinud Eesti esimese laseri rajamise uurimisgruppi. Kuid hetkel keskendunud täielikult alternatiivmeditsiinile, ravimeede tootmisele, tatra kasvatamisele.
-
Kuidas peideti epilepsiavastased tabletid
Kui oled epilepsiahaige, siis on igasugu arste, kes püüavad olla kõige targemad selle ravi, kontrolli alla saamise poolelt. Ca 15 a. ennem 2009 a. traagilist sündmust sai isegi välja vahetatud üks Eesti paremaid neurokirurge raviarsti poolelt, sest ta armastas megasuuri koguseeid soovitada (lausa käskis võtta 3-4 kordse ülekoguse, sest tema jaoks olid kõik tabletid ühesuguse karbamazepiin kogusega)....
Kuid siis, kui oled ise parasjagu teovõimetu ja ei suuda enda eest seista, on lausa oht, et Sind võidakse ära tappa, ei ole nagu midagi teha.
Kuid hea on, kui on olemas sõbrad, kes Su eest hoolitsevad ja kaitsevad Sind sel ajal.
Sel korral vedas sellega, et elupäästja Irje Karjus (keda tuntakse Metsamoor nime all) sai käia haiglas keelamas med. töötajatel süste teha, ega anda mõttetuid peavalutablette, sest kui on peaoperatsioon tehtud, siis klassikalise meditsiini kohaselt tuleb anda patsiendile peavalutablette, et sedasi vältida peavalude tulekut...mis on täiesti absurdne käitumine.
Kuid, kui avastati, et alates 1990 a. lõpust oled arvel veel epileptikuna, mis tekkinud 1980 a. traumast ja operatsioonist, siis arst (keda nimetan dr. Mengeleks, tema inimkatsete pärast) otsustas anda Timonil tablette, mida ennemgi sai tarvitatud. Kuid olulise vahega, sest ennem 2009 a. pauku sai tarvitatud vaid ühe 150 mg Timonili tabletti ööpäevas,seda ennem magama minekut, sest seda oli vaja ööseks, kui ennast ei kontrolli (päeval tänu Radza-Buddhi joogas õpitud enesekontrollile oli kontroll olemas ning päevaseid krambihooge ei esinenud juba 11 aastat (küll mõne korra esines neid siis öösiti aastas, isegi mõnel aastal polnud neid üldse).
Ja Virgo Mihkelsoo kuuldes tollest üliraskest õnnetusest ja tehes ravimeed, et tagasitulek normaalne oleks, saatis ta läbi koostööpartneri Metsamoori veel lisaks tatrapadja haiglasse, kuna ta on ka meeletu tatrapõllu omanik ja teadis tatra raviomadusi.
Kuigi tatrapadi saadeti eesmärgiga, et see raviomadustega on, läks aga nii, et sellest sai elupäästja kõige otsemas mõttes..., sest
Dr. Mengele oli otsustanud tõsta Timonili koguse 10 kordseks, mis oleks raudselt surmav kogus olnud sel ajal. Ta nimelt oli tablettide arvu 5 korda suuremaks tõstnud ning annuse suurendanud 2 korda, ehk ühe 150 mg tabletist oli saanud ... viis 300 mg tabletti. (!!!)
See oleks sel hetkel olnud surmav kogus...
Ja siis oli valida, kas surra, või peita need tabletid. Päästjaks osutus tatrapadi.
Kui alguses sai peidetud tabletid öökapil olnud asjadesse ja rinnataskugi neid peidetud, siis mingil hetkel õed avastasid selle ja tuli leida muu koht kuhu peita.
Sai avastatud, et padjal on ju lukk. Ja nii käivituski tatrapadja peidupaik. Seal sees peaks olema nüüd 450 kordne ületoos Timonili epilepsiatablette seega, kui arvestada haiglas viibitud päevasi ja määratud tablettide päevade kogust.
Hiljem haiglatest vabanemist sai otsitud neid tablette padja seest. Kuid mida ei ole, on tabletid... Kuhu nad siis sealt veel said, kui neid sai sinna peidetud?
Lihtne füüsika ütleb, et nad lihtsalt jahvatati ära tatrakestade poolt, sest korralik tatrapadi tehakse ju tatrakestadest, mis parajalt kõvad ja teravad (tänu sellele ka sahisevad, kui pead hööruda vastu patja).
P.S. Imelik on, et kuidas nii süüdimatult dr. Mengele koguse nii suureks tegi, sest 2004 sai tehtud Tartus EEG ajudiagramm ning sealt olid praktiliselt kadunud epilepsia näitajad, kuna testi aeg sai tehtud meditatsiooni. Ja kui raviarst küsis, et mis juhtunud on, et kuhu need näitajad kadusid, sest igal inimesel EEG aastatega muutub halvemaks, kuid siin lausa vastupidi on näitajad. Ja vastates, et joogaga tegeletakse, taimetoitlane ollakse ja vaid ühe 150 mg Timonili tabletti ööseks võetakse. Soovitas siis arst jätkata sama kogusega, mida sai ka tehtud kuni 2009 a. traagilise sündmuseni.
Ja tablettide peitmise algusest saadik ei ole enam tarvitanud ühtegi epilepsiavastast krambitabletti. Nimelt peab inimene saama kõik vajalikud ained kätte toidust. Lihtsalt tuleb õigeid asju süüa õigete kogustena. Lisaks liikuda piisavalt, et saada teatud koormus kätte. Hingata puhast õhku ja juua piisavalt puhast vett ning teha bioenergeetilisi harjutusi. Kui seda pentagrammi järgida, siis on võimalik ravida isegi autismi, sklerosis multipleksi jt. nn. ravimatuid haigusi.
-
Kuidas tekkis mõte teisi ravima hakata ja teha loodusteraapiate ning alternatiivmeditsiini kabinet
Kuigi juba alates 1993 aastast, kui sai puututud kokku Radza-Buddhi joogaga ja sealt õpitud bioenergeetilisi võimalusi ning teades, et sellega saab ravida ka nn. ravimatuid haigusi, ei saanud seda kunagi teiste peal kasutada, sest kui ei olnud meditsiini õppinud, siis tundus see tol korral lihtsalt imelik, et pakud kellegile abi, teadmisi. Seda sai ka Haapsalus taastusravis kogetud, et nii mõnelegi halvatule oleks saanud anda oskusi, mis oleks neil käed avand jms. Kuid, kui oled ise veel ratastoolis ja pole med. pabereid, siis Sind lihtsalt ei võeta tõsiselt, või isegi võetakse segava faktorina...
Mõtte teisi ravima hakata, andis Võru haiglas elupäästja Metsamoor, kes soovitas lisaks joogas õpitud bioenergeetikale juurde õppida refleksoloogiat, massaaze jt. ravivõtteid.
Teades läbi Radza-Buddhi jooga ja Chi Kungi erinevaid bioenergeetilisi ravivõimalusi, saigi mindud vastavatele koolitustele ja omandatud lisaks juude Hiina, Jaapani erinevaid bioenergeetilisi massaaze ja akupunktuuri ravi, ehk mis ongi idamaade meditsiini põhialus ravimistel (meie tunneme seda Hiina meditsiini nime all). Lisaks refleksoloogiat ja aurikuloteraapiat, mis on juba osaliselt nõelravi..
Loodusteraapiate ja alternatiivmeditsiini kabineti idee sündis aga Võrus haiglas olles, kui oli meditsiini mõistes täiesti lootusetu seis, kui esimeste sammudeni, mil jalad kandsid, oli veel ca 1 kuu...
Mõlemat mõtet ergutas õdede ja arstide, ehk med. süsteemi negatiivne suhtumine. Meeletud mõnitamised, sõimamised, patsientidelt lootuste võtmine terveks saada, see kõik oli põhjuseks, et saab ka teistmoodi armastuse kanalil ravida (idamaade erinev raviviis läänest) ja igal inimesel on lootus terveks saada, kui ta seda vaid tahab.
Seega sai varasemad huvid ja oskused Radza-Buddhi jooga ja Chi Kung bioenergeetika pooltelt ühendatud idamaise meditsiini teadmiste omandamisega läbi vastavate koolituste Eesti tunnustatud nõelraviarstide Raimond Lihtmaa, Rene Burkland, Tatjana Šipova jt. poolelt (Raimond Lihtmaa on andnud teadmisi bioenergeetikast juba alates 1993 a.).
-
Legend halvatuse likvideerimisest 2 päevaga, mille peale haigusloosse kirjutati: " patsient räägib seosetud juttu", loe siit
-
Elupäästja Raimond Lihtmaaga tutvumine, sukeldumine bioenergeetika maailma
Kui 10 a. pärast esimest rasket peatraumat ja ülikeerukat 9,5 h oppi algasid epilepsiahood, ei osand alguses midagi halba aimata. Kuid kui need sagenesid, muutus olukord väljakannatamatuks...
Kord viibides 90`ndate alguses uusaasta ööpeol Vändra Kultuurimajas, sai seda probleemi mainitud lapsepõlvesõbrale, nüüdsele teatrilavastaja Hellar Bergmannile. Hellar Bergmann siis soovitas sensitiiv Raimond Lihtmaa poole pöörduda, kuna ta tundis teda karate kaudu, millega ta tegeles ja milles ka treener oli.
Kuid sõna sensitiiv hirmutas, et mine tea mis jama, et Tartu neurokirurgid kunagi tegid Ruth Paimre lõikamisega ja Ain-Elmar Kaasiku, prof. Tikk, prof. Raudami jt. kaasabil imehea operatsiooni ja määrates krambivastased tabletid, et küll nad ka sel korral teavad ning teevad väga head tööd, sest ikkagi Eesti parimad tegijad.
Kuid pärast 1993 kevade venitust tööl, kui krambid muutusid sellisteks, et pidi mõtlema kumba jalaga astuda, et krambid peale ei tuleks, muutus arusaam. Tuli midagi ette võtta, et mitte endale otsa peale teha, mida sai mitmelgi korral plaanitud...
Ja nii sai võetud lapsepõlvesõbraga uuesti ühendust ja uuritud kus sensitiiviks peetud Raimond Lihtmaa asub.
Ja ennem 1993 a. jaanipäeva juba tema juurde mindud nõelravisse Pärnusse.
Sai tutvutud inimesega, kes kutsus hiljem Radza-Buddhi joogasse ja selle läbi sukeldutud bioenergeetika maailma sügavustesse.
Kui Raimondi õpetusi poleks olnud, siis arvatavalt elavate seas ei oleks enam....
Tema õpetused bioenergetikast, Hiina meditsiinist, armastuse tähtsusest suhetes, ravis, eetika, moraali puhtusest jne. on ammendamatu väärtustega. Mees, kellelt on kogu aeg midagi õppida.
Ja tänu Eesti ühe parima neurokirurgi poolt Raimondi mahategemisele („Mingu ravigu oma nõelraviga hiinlasi... kuid epileptikuna ei tohi nõelravi teha...“), sai too väljavahetatud just selle tõttu. Raimondilt pärineb ka õpitud oskus õigeid tablette vaadata bioenergeetiliselt, lisaks õigete koguste valik (me kõik oleme indiviidid oma haigustega).
Tänu temale tekkis teatud nägemisvõime ja tunnetuse oskus.
-
Nõiavitsaga esmane kokkupuude, täpne NSVL kokkuvarisemise, Bin Laden `i tuleku ennustamine
80`mdate keskel võttis isaga ühendust üks Eestis resudeeruva nn. liidutehase juhte ja uuris kas oleks võimalik teha põllumajanduses katseid umbrohu tõrjes elektri, kemikaalidega jne. Et Moskvast keegi teadlane otsib nn. katselaborit, et näha kuidas uus leiutis töötab. Ja kuna isa töötas kohalikus Vändra kolhoosis ehitusjuhina, siis pakkus ta välja loomulikult selle.
Ja nii tuligi Moskvast keemiateadlane omi tegemisi tegema.
Kuid mainides kord jutu käigus, et kas isal oleks huvi vaadata veesooni, mis uue maja krunti jne. võivad läbida.
Loomulikult sai lubatud seda teha siis.
Sealt tuli esimene kokkupuude nõiavitsaga, selle võimalustest. Käies ise üle samad kohad, kus nõiavits näitas negatiivseid ja positiivseid välju, näitas ta täpselt sama, mida näitas tolle teadlase näidatud nõiavits. See oli ka esmane nn. huvi tekitamise koht müstika vastu.
Hiljem on saanud päris mitmel pool, kus elatud, viibitud, nõiavitsaga üle vaadatud, et kus voodi, kus muu mööbel jms. ning mis salata, päris paljude juures ka toas mööblit ümber tõstetud, või siis peegleid paigaldatud, et negatiivne väli eemale „peegeldada.“
Ja kui sai tutvutud 2009 a. kevadel Metsamoori Perepargis „kaani Elmariga“, siis tema õpetas veel juurde kuidas haiguskohti diagnoosida nõiavitsaga.
Ta vaatas üle ja mainis, et seda, seda ja seda haigust ei ole. Kuid küsides kohtade kohta, kus teadsid probleeme olevat, näitas nõiavits väga täpselt probleemsed kohad välja.
Kuid mis puudutab seda Moskva keemiateadlast, akadeemikut, siis on jäänud tema jutuajamistest meelde 2 väga olulist seika.
Nimelt ta väitis, et NSVL teadlaskond ennustab suuri muutusi NSVL `s 1990`ndatel ning samuti, et islam hakkab tõstma pead siis samuti.
Nagu teada on, siis 1991 a. sai Eesti taasiseseisvaks ja kukkus kokku NSVL, kui selline.
Ja teada on, et ka islami radikaalid eesotsas Osama bin Laden `ga tõstis pead 90 `ndatel.
Seda hiljem vaadates tundub täielik müstika, et kuidas selliseid asju suudeti ja juleti ennustada. Seega NSVL teadlaskond oli tasemel igas mõttes teaduse poolelt...
-
Kuidas KGB bosside boss kodus vaiba all magas
Võttis kord 80`ndate keskel too nn. liidutehase juhte jälle isaga ühendust. Sel korral teemaga, mis puudutas ehitusvaldkonda, kuna isa oli ju ehitusjuht. Nimelt küsis ta, kas isa teab kedagi pottseppa, kes teeks kamina, ahjud jms. ühe tollase NSVL akadeemiku kosmonaudist pojale Tähelinna.
Küsimuse oli ta esitanud väga õigele inimesele, sest vanaisa Eduard Metsar oli endine pottsepp ning teinud kümneid kaminaid ja ahjusi.
Ja siis mingi päev tulidki Tallinnast ja Moskvast nn. külalised Vändra koju seda arutama isaga, et kuidas teha, kes teeks, mis hinnaga jm, tingimused...
Ning nad tulid siis...
Too liidutehase juht, tema asetäitja- autojuht ja ...
KGB Baltikumi bosside boss Moskvast. Ehk mees, kellele allusid KGB boss Sillari Eestist, KGB bossid Lätist ja Leedust. Mis ta nimi oli, kes seda enam mäletab. Oli üks lüheldane, kuid jässakas ja hõreda juuksekasvuga („kalliskivi“ peal sammal ei kasva) Vene mees. Oli suht jutukas, kuid tema kuuldes ei soovitatud samas NSVL juhtkonda kiruda. Küll võis riiki kiruda, mida tehti õhtuse viinavõtmise juures ohtralt.
Kuid mis puutus tema siia, kamina loosse?
Kuna KGB kontrollis kogu riigi juhtkonda, siis ta kontrollis ka loomulikult teadlasi, tippjuhte majanduses jne. Ning eks sealt tuli ka seos teadlasega ja tema kosmonaudist pojaga. Ja arvatavalt ka Eestis paiknevate nn. liidutehaste juhid olid seotud KGB`ga, nende poolt määratud, või heakskiidu saanud...
Kuid mis siis Vändras tol õhtul 80`ndate keskel toimus?
Loomulikult oli meeletu jooming ning räägiti igasugu teemadel, küll poliitikast, Perestroikast, palju mainiti, et kuidas seal ja seal riigis oli käia, mida tehti jne...
Ja eks pari sõnaga siis ka kaminast räägiti, selle tegemisest.
Vanaisa oli samuti kutsutud nn. „üritusele“, kuid et ta ühtegi sõna Vene keelt ei rääkinud, siis jäi tal vaid noogutada, või isa tõlkis talle ja vastupidi...
Kuna endal oli vaja hommikul tööle minna, nii nagu suviti ikka õpilased käisid, siis sai mindud nn. poole joomingu käigu ajal varem magama oma tuppa.
Ja hommikul ärganuna mindud kööki hommikust sööma. Ja mida siis sai nähtud, kui suure toa lävele sai astutud?
Onu, kes oli külla tulnud mõni päev varem ning kes oli samuti siis seles joomingus üks osaline asjaolude sunnil, et tema magas diivanil, nii nagu alati seda teinud oli, kui külas käis. Kuid tugitoolis oli üks mees väga raske nn, tasdakaalu hoidmisega tukkumas („kiikus“ parajalt). Tegemist oli liidutehase juhi asetäitjaga. Kuid põrandal lahtise rõduukse juures olid 2 meest magamas... maas vaiba peal, üks vaiba otstest peale tõmmatud, sest lahtise rõduukse tõttu oli meestel külm hakanud. Ja need olid siis too liidutehase juht ning KGB boss.
See oli meeletu supervaade. Tahtmine oli pilti teha, kuid et ei olnud kaamerat ning eks hirm oli samuti seda teha, siis kahjuks jah, see jäi tegemata.
Aga et nii ära väsitakse, et lausa põrandale magama minnakse, seda ei osand elus ette näha, sest meeletu kõva ju. Ja siis veel vaip peale võetakse nii, et seda võib vaiba all magamiseks pidada...
Arusaamatuks jäigi, et millal jooming lõppes ning miks onu diivanit ei avanud ning onu enda kõrvale kedagi magama ei võtnud. Ning miks isa vähemalt õhkmadratseid ei andnud neile.
P.S. Ühe korra käis sama seltskond veel Vändras, ja sis koos teadlasega. Sel korral joomingut kodus vähemalt ei peetud, kuna isa vedas nad nn. KEK ´i sauna, enda maja peale ja veel kuskile ning näitas siis vanaisa tehtud kaminaid, ahjusi. Muide 1 neist kaminatest mida näidati, on nüüdses loodusteraapiate ja alternatiivmeditsiini kabinetis Vändras...
Kahjuks vanaisa ei jõudnudki sinna Tähelinna, sest tervis ei olnud enam hea ning ega keeleoskustki ei olnud. Kuigi jah, algul oli ta nõus sinna minema, ikkagi ju kosmonaudile saad teha meistriteost...
-
Eelmine elu lõppes parima peoga, kus osaletud
Eelmine elu lõppes raudselt parima peoga, kus osaletud kogu nn. eelmise elu jooksul.
Nimelt 2009 a. mai alguses toimunud Mõttetalgute päeva Võrus, kus sai osaletud, otsustas Kubija hotelli omanik aigar Pindmaa, et selle võiks lõpetada tema Haanjamehe talus.
See oli ääretult muljetavaldav simman. Ja see oli simman, mida vedasid käima Võrumaa tuntuimad tantsumemmed ja külapillimehed.
Kogu rahvas tõmmati kõige otsemas mõttes kaasa ja pandi tantsima igasugu vanaaja rahvatantse.
Ilma, et Sa neid varem osanud oled, tõmmati kogu rahvas kaasa neid tegema. Ja see oli fantastiline tunne.
Ja seal peol sai nähtud sedagi, kuidas endine minister ja eurosaadik Ivari Padar, kes samuti Võrumaa mees, tantsis kaerajaani, mis sai isegi videosse võetud.
See oli raudselt parim nn. eelmise elu pidu, kus osaletud ja see teeb eriti meele heaks, et üks elu võib nii ilusa asjaga lõppeda...
sest ca 4 nädalat hiljem toimus traagiline trauma Metsamoori Perepargis koostööpartneri Irje Karjuse juures (keda tuntaksegi Metsamoor nime all).
Teisi olulisi elujuhtumeid elust
-
Kindlustusse minek, eelmise elu meeldivaimale töökohale kandideerimine, kui oled õigel ajal vales kohas ja Sinust saab tahtmatult tippagente.
Kui 1993 kevadel sai end tööl ära venitatud ning algasid meeletud epilepsiahood, tähendas see ka seda, et tuleb valida muu töö, kui füüsiline senine pingeline töö autoremondis.
Ja nii sai vaatama hakatud, et mis töökuulutusi lehes on.
Päris alguses jäi silma ASA kindlustusagendi tööpakkumine. Sai päris tugevalt mõeldud selle töö plusse ja miinuseid, niipalju kui ettekujutust müügiagendi tööst olla sai. Plussiks olid kindlasti majanduslik mõtlemine, arusaamine ja tehnilised teadmised nii kardispordist, TTÜ `s energeetikat,ja ehitust õppinuna ning rehviparandusest saadud kogemused jne...
Kuid millegipärast sai jäädud mõkutama, puudus otsustuskindlus... Kuid...
1995 sügisel nähtud Polaris Kindlustus ´e varakindlustuse müügiesindaja tööpakkumine pani pea tööle, et see on just see ja selle koha peale peab kandideerima... Ja kindlasti oli mõjutajaks ka Polarise reklaam telekas, mis oli muljetavaldav (mees läks laevale ja tuli teade, et elamine tühjaks varastatud ning Polaris hüvitab selle vms.)
Sai siis kirjutatud elu esimene CV ... joonelisele paberile A4 lehele, ...käsitsi....
Sinna ei oldki midagi kirjutada, sest haridustee TTÜ `s oli pooleli jäänud ja töökogemust samuti ei olnud. Kuid et oled karti sõitnud, puidus töötanud suviti koolivaheaegadel jne. siis see vist avaldas muljet ning 1 reede helises telefon...
Küsiti, et kas teisipäeval hommiku 9-10 paiku (oli vist) jõuaksin vestlusele tööpakkumise suhtes?
Vastus oli...“Ei.“ Olin ju CV saatnud Tartu, Vallikraavi 2, Polarise esindusse ja kuidas ma nii vara sinna jõuan, kui Vändra buss alles 11 paiku Tartu jõuab ja Raplast samuti peale 10 jõuab (olin just ju Rapla praegusele eksnaisele külla minemas ning oleksin sealt pidanud Tartu minema).
Leppisime siis kokku lõunase aja, 12 paiku, sest arvasin, et kui 11 Tartu jõuan, et küll selle tunniga jala ära lähen sinna kontori...
Saigi siis sõidetud vastaval päeval Tartu ja otsitud too Vallikraavi 2, Polarise maja ülesse.
Vaatepilt väljast oli muljetavaldav, tumepunastest tellistest nn. pilvelõhkuja.
Ja kui sai sisenetud hoonesse ja sealt mindud õigele korrusele liftiga, siis sai avastatud enda eest...
täiesti tühi saal. See maja oli nii uus, et ehitusprahtki siin ja seal vedeles... Kuid vaadates ehmatusega seda saali, sai nähtud kaugemal akna ääres üht meest laua ja arvuti taga.
Sai tema juurde mindud ja küsitud siis, et kas see on Polaris Kindlustuse maja?
Ta vastas jah, et täitsa õige koht on ning küsis, et mis mure?
Sai siis räägitud, et 12 paiku pidin kohtuma personalijuhiga varakindlustuse müügiesindaja töökoha suhtes.
Ja ta siis ütles. „Kahjuks on personalijuht täna ...Pärnus, sest seal parasjagu uusi müügiesindajaid värbamas on....“(oli ka tööpakkumise kuulutus ju "Pärnu Postimehes").
Aga ta helistas siis personalijuhile Pärnusse ja küsis, et mis teha, kui inimene valesse kohta tuli. Ja personalijuht soovitas rääkida Tartu varaosakonna juhatajaga, et tema teeks töövestluse.
Ja nii saigi tehtud ning lepitud pärastlõunane aeg kokku...
Kui algul sai kokku lepitud, et tuleb nii 10-15 min jutuajamine, siis tegelikkuss see kujunes ca 1,5 h töövestluseks ja lahku mindi varaosakonna juhataja Maire Arbus ´e sõnadega: „Ma loodan Teid näha meie kindlustuses tööl...“
Ja nädal hiljem heliseski telefon ning personalijuht kutsus koolitusele, toodete tutvustusele.
Seega õigel ajal vales kohas tõi sell hetkel elu unistuste töökoha...
Juba 3 kuud hiljem tuli Viljandimaa suurim ettevõte ja ka Baltikumi üks suuremaid tegijaid puidutööstuse vallas, Viljandi Aken ja Uks ning aasta hiljem Polarise kõige suurem ettevõte, ehk Baltex 2000, mis jäigi Polarise suurimaks kindlustatud ettevõtteks... jt. suured ettevõtted.
Ajavahemikul 1995-2001, kui sai kindlustuses erinevatel perioodidel töötatud agendi, maakleri, või riskihaldusteenuseid pakkudes, käisid käest läbi sellised ettevõtted veel nagu Tolaram Investeeringud (Kommunaari hoone), Scanforest ja Stator Trade (Britannic Eesti), Tallinna Soojus, T.R.Tamme Auto (Kiviõli Keemiatehase omanik) jt. ettevõtted.
Ja kui arvestada, et need suurkliendid ei põlenud jm. kahjusi ei tekkinud, siis on rahulolu väga suur.
Seega ühest valest kohast õigel ajal viibides, võib kasvada välja midagi enneolematut...
Kahjuks sai kindlustuses tunda ka väga palju ebaõiglust tasustamisel, mille tõttu sai ka sealt lahkutud...sest tähtis on ju normaalne korras tervis, mite pinge all olenmine ja omada stressist tingitud haigusi...
-
Kuidas tehti kinlustusajalugu, kui ei olnud mobiiltelefoni, internetti ja käidi suurärimeeste uste taga...
Seda on müstiline meenutada, kuidas sai esimene superklient Viljandi Aken ja Uks lepinguks tehtud. Sama kehtib ka Polarise suurima kliendi Baltex2000 ja Kommunaari hoone kindlustamise kohta.
Nimelt ei olnud sel ajal mobiiltelefoni ja internetti. Isegi arvutit ei olnud endal. Ning ettevõtete juhtide, omanikega sai esmakordselt kohtutud, kui sai mindud nende juhitavatesse ettevõtetesse ning palutud sekretärilt kohtumist nendega vms.
Viljandi Akna ja Ukse esmakontakt sai alguse Viljandi KEK Tradingu koridorist, kui sai küsitud ühelt sekretäärilt, et sooviksin KEK Tradingu maja juhiga rääkida kindlustusest. Ja siis kutsutigi omanik Imre Michalsky. Ja temaga paar sõna vahetades, mainis ta et teab, et kõrvalmajas Viljandi Aknas ja Ukses on kindlustus tegemata, et räägiksin sealse juhi Olavi Liivandiga. Ta helistaski kohe tollasele juhile Liivandile ja 15 min hiljem sai temaga kohtutud ning ca 3 kuud hiljem oli ka Viljandi Aken ja Uks kindlustatud.
Sarnane skeem töötas ka Baltex2000 puhul.
Kord sai Pärnu varakindlustusosakonna tollaselt juhilt Toomas Leinsaar `lt küsitud, et kes tegeleb ja mis seisus on Sindi Vabrik? Ta vastas, et Polarisest pole keegi seal käinud ja et seisu ta ei tea. Et mingu ma siis uurima. Ja saigi mindud...
Sai siis nr. 40 bussiga Sinti sõidetud ja tehase väravasse marsitud. Sai suure vaikuse keskel siis väravavahilt küsitud, et kas tööd ei tehtagi. Tema siis mainis, et mis siin ikka töötada, et tehas on ju ...pankrotis...
Teatavasti pankrotis vara ei kindlustata, kuid et nii suur tükk, siis tekib ikka ju küsimusi, et ehk kuskilt saad osakese ikkagi..
Uurides, et mis tehasest edasi saab, mainis väravavaht, et direktor on hoones, et minge küsige tema käest (sai vist väravavahile mainitud, et huvitab Sindi Vabriku kindlustaminegi).
Ja saigi mindud kontorihoonesse ja kohtutud parajalt külmas ning pimedas kabinetis endise direktori Vambo Talu `ga.
Ta siis selgitas pankroti jms. olukorda ning mainis, et antud tehase on ostnud ära Singapuri ettevõtte Tolaram Grupp, et mingu ma Tallinna Laki tn. sellest rääkima omanikuga.
Saigi siis mindud Laki tn. Kommunaari hoonesse.
Seal mainiti aga, et Sindi Vabriku ost on liiga toores ning ei teata mis sellest edasi saab. Kuid et mingu ma nn. põhikontorisse Koplis, Baltex 2000 `sse. Saigi mindud ja ajama hakatud hoopiski Baltex2000 nn. läbirääkimisi.
Seal sai päris mitmed korrad käidud ja kohtutud ühe naisjuhiga kes kindlustusasju pidi ajama.
Kuid temaga jäid asjad veidi soiku ja kui kord tuli välja , et ta oli läinud ühte kindlustusmaaklerfirmasse tööle (nüüdne Colemont Kindlustusmaaklerid, endine Lambert... ), siis tuli otsida uus inimene, kes tegeleb kindlustusega. Sai siis seal kontoris palutud kokkusaamist Sven Kööp `ga, finantsdirektoriga. Kohtusimegi praktiliselt kohe koridoris.
Sai talle tutvustatud ennast ja soovi Polarise poolt ära kindlustada Baltex 2000. Ta ei olnud sellest eriti vaimustatud, sest omanik oli seni kõik lepingud teinud välismaal, kuid nüüd järsku eestlased... Kuid seletades tagamaid, edasikindlustuse katet jne. muutis ta kohe meelt ning lubas vabriku materjalid faksiga saata...
Kuid oodates paar nädalat neid materjale, nad lihtsalt...ei tulnud.
Kui kord viibides Tartus Polarises, sai talle helistatud ning küsitud, et mis seisus, et pole kätte saanud lubatud pabereid jms. Ning ta lubas kohe saata ametliku kutse, osalemaks kindlustuskonkursil. 10 min hiljem tuligi faks siis. Ja kuna see oli inglise keeles, mida ma ei vallanud, siis sai see viidud kindlustusdirektori kätte, kes selle siis andis juba suurklientide riskijuhi kätte.
Ja ennem mainides Tartu juhtidele ja riskijuhtidele, et ootan mingitelt singapuurlastelt nn. kutset, et ega keegi seda saanud pole, või näinud. Mainisid kõik, et mingite hindude ja singapuurlastega nad tegemist pole teinud, et mis jama ajan, et tegelegu ma ...normaalsete klientidega....
Kuid andes selle inglise keelse paberi kindlustusdirektori kätte ja see nähes seal peal olnud 550 milj. objekti koha küsimist, lihtsalt krabas selle paberi...
Paar kuud hiljem, peale kutse saamist, tehase ülevaatamist ja pakkumiste tegemist, tuli Baltex 2000 kliendina Polarisse.
Samuti tuli Kommunaari hoone, ehk Tolaram Invest.
P.S. Kui kord sügisel peale enda sünnipäeva võtsid Polarise Pärnu juhid letti, et miks nii vähe lepinguid ikkagi (mis sest et suured kliendid, kuid ikkagi vähe), et pean töölt lahkuma, kui teatud ajaga juurde ei tule... Tähtsaim oli Polarises lepingute hulk, mitte nende suurus ja kahjusus (hinnas olid nn, kodukindlustusagendid, kelledel oli sadade viise lepinguid min väärtustega ja mis tihti olid suure kahjususega´...).
Sai siis nädalaks Viljandi sõidetud ja plaan oligi lahkuda kindlustusest peale seda nn. gestaapolikku käitumist Pärnu juhtide poolt...
Kuid et oli poolikuid pakkumisi jõus ja need suht suured, siis sai korra Tartu helistatud ärikliendi müügijuhile, et mis seisus need pakkumised on. Ja siis ta mainis muu jutu sees: „Kas tead, et Baltex 2000 on Sinu portfellis, Sa said selle kätte. Õnnitlen Sind...“
See oli parimaid hetki nn. eelmises elus, kui seda kuulsin. Pärast seda ei õelnud Polarises enam keegi kunagi, et kui palju pean lepinguid tegema jms.
Kahjuks selle ettevõtte kindlustamisega tundsin ette ka Polarise ja ERA Panga hävingu.
Nimelt maksti Baltex2000 eest lubatud provisioonist vaid 20%. Põhjuseks toodi, et pakkumise tegid teised, kuigi töölepingus seda punkti ei olnud , et sedasi provisjonist ilma jääda võib.
Ja sellist käitumist esines näit. Norma kindlustamisel, Tallinna Soojuse kindlustamisel. Ehk ettevõtted mille omanikud, või juhid olid isiklikult tuttavad ning pakkusid lausa, et tee need ära. Neid juhte tundsin juba aastast 1980, kui sai karti nendega sõidetud... Tallinna Soojusele õnnestus samas eraisikuna teha riskihaldustööd, mida nad palusid ning saada sealt praktiliselt sama suur tasu, kui oleks seda kindlustanud ja provisjonina selle saanud.
Ja Tallinna Soojuse juhtide soov oli, et saaks senisest kindlustajast ASA `st lahti nn. ausa võttega. Saigi siis pakutud neile, et tehku kaaskindlustus Eesti suurimate kindlustusseltside osavõtul. Ja nii tehtigi leping 5 kindlustusseltsi kaaskindlustusena. Ja eriti naljakas oli hiljem Polarise varaosakonna juhilt kuulda, et nad said Tallinna Soojuse omale kliendiks... „Unustades“ aga ütlemata, et vaid ...20% ulatuses, sest 5 kindlustusseltsi osalesid kaaskindlustamisel... Samas arvestades tutvusi Tallinna Soojuse juhtkonnas, oli praktiliselt võimalik ettevõte saada 100% ulatuses...
Samade Polarise Tallinna juhtide tõttu jäädi ilma Normast, sest Norma üks tollaseid omanikke Indrek Vanaselja lausa pakkus, et: „Tarmo, kindlusta see ära, kui tehase poolt asjaajamisel probleeme, siis anna teada, et saaksin Sind aidata nende likvideerimisel...“
Kuid selle asemel, et Normat üle võtta Polarisse, lihtsalt eemaldati Norma pakkumiste tegemiselt jms., sest nii said Polarise Tallinna varaosakonna juhid ise kirjutada provisjoni saajateks end, juhul, kui Norma oleks Polarise kindlustusportfelli tulnud..
Siin on ka seega ERA Panga ja Andres Bergmanni hävingu põhjused, ehk alluvad ei teinud asju õigesti, vaid mõtlesid vaid ....oma taskute täitmisele. Ja mis salata, Polarise ja ERA-Panga juhid olid samad ju, et kui 1 firma hävis, siis võttis ta automaatselt teise kaasa... Ja kui kindlustusdirektor ütles Norma juhtumi kohta, et ärgu ma agendina nn. virisegu, sest tal on väga head nn. Tallinna juhid, siis see oli selge märk sellest, et Polarises oli pigem taskute täitmise koht igasugu ülemustel, kui firma omaniku jaoks huvide realiseeriminem, ehk Andres Bergmanni jaoks.
Sellest on ääretult kahju, sest Polaris Kindlustus oli tol hetkel parim kindlustusselts Eestis ja Andres Bergmann oli isiksusena parimaid juhte.
Näinud ka Bergmanni nutetud ja magamata silmi ning kuuldes tema siit ilmast lahkumisest, see teeb kurvaks. Seda enam, et mees ei olnud panga ja seltsi hävingus otseselt süüdi...
-
Kuidas Arnold Rüütel oli klient, ilma, et ta ise seda teadiski...
Kunagi lahkus Polarisest üks tippagente, kes oli leidnud parema tööpakkumise Eesti Kindlustuses. Ja kuna sel ajal olin samuti tippagendi staatuses suurettevõtete poolelt ja päris palju oli tehnilisi riske kindlustatud ja põhiline klientuur asus Tallinnas, siis otsustas Tartu varaosakonna juhataja Maire Arbus selle endise agendi portfelli mulle anda, selle osa mis tollel Tallinnas, Raplas jne. tehtud oli. Nii mõnegi kliendiga sai tehtud siis lepingud, vähemalt nendega, mida Tallinna ülemused ära ei kahmanud...
Kuid saades selle kindlustusportfelli enda kätte kohe alguses ja seda vaadates, jäi silma kohe esimene nimi seal-Arnold Rüütel, hilisem president (sel ajal oli Lennart Meri Eesti Vabariigi president).
Sai seda nimekirja vaadatud ja siis tunda uhkust, et selline auväärne tegelane mu kliendiks on...
Nii sai käidud ca 2 h maja peal ringi ja mõeldud, et mis nende klientidega ja ka Arnoldiga edasi teha.
Kahjuks otsustasin ta „hüljata“, sest nii nagu paljude teiste seal klientidega oleksin pidanud Lõuna-Eestisse kolima, et neid kindlustada (Rüütlil olid kindlustatud Tartumaaga seotud elamine jms.).
Kuid jah, Arnold Rüütel oli ca 2h mu klient, tema enda teadmata. Ja isegi suutsin tast ... loobuda.
-
„Sa oled hea inimene“, mille eest antakse terve uue auto jagu sularaha
Kord 1987 a. kevadel kui sai Armeenias turismireisil käidud viimases klassis, sai lennukit oodatud Moskvas Vnukovo lennujaamas. kui sinna saabusime Seremetevost Tallinnast minnes. Siis päris alguses tuli ootesaalis (mis oli eriti suur ja paksult rahvast täis, lausa maas magavad jne) juurde 1 väga hästi villasesse ülikonda riietatud täiesti purjus aser ning pistis peo pintsaku põue ja võttis sealt välja ca...7000-10 000 rubla pakina ning andis selle mulle...
Küsisin ehmatunult, et: „ mille eest?“ Ja ta vastas: „Sa oled hea inimene.“
Jeerum, kus mul oli õnnis tunne seda rahapatakat käes hoida ja kuulda neid sõnu, et olen hea inimene ning selle eest premeeritakse mind...
Kuid kahjuks see tunne ei kestnud kaua, sest klassijuhataja nägi seda, et mingi must võõras mees mu juures ja tuli siis teistega koos pärima, et milles probleem.
Ja nähes seda rahapatakat (sel ajal oleks selle raha eest uue Ziguli 09 saanud osta...) ning kuuldes nn. loost, krahmas klassijuhataja rahapataka ning andis tollele aserile tagasi ning viisid mu eemale.
Õnn kadus ja rikkaks ei saanud seega. Kuigi kindel võib olla, et sellest rahapatakst sai see aser kindlasti lahti, sest seal lennujaamas oli igasugu rahvast, kes oleks seda summat ihaldanud...
Kuigi, kui see rahapatakas anti, oli esimene mõte, et mis sellega edasi teha ja kas pean kuidagi tagasi andma, sest mees ju ei saanud aru, et mida teeb (ehk oli süüdimatu sel hetkel). On pärast seda juhtumit tekkinud arusaam, et kõik mis antakse , tuleb vastu võtta, sest muidu rohkem ei anta, või keegi kolmas saab selle omale....
-
Kuidas fashistiks tehti söögi eest
Viibides 1986 a. kevadel aasta vanema klassiga Moskvas ekskursioonil, ööbisime esimesed ööd Moskvast väljas, Jaroslavi poole nii 80-100 km mingis spordibaasis.
Ja seal toimus söömine spordibaasi nn. ühissööklas.
Kõik oli OK, kuni selleni, et seal tuli järjekorras seista. Ja nii algas päev ja lõppes söögijärjekorras seismisega (päeval sai ikka nn. peenemates kohtades nõuka inimeste jaoks kohaldatud restoranides söömas käidud, kus tuli samuti...järjekorras seista).
Kuid, et meil oli grupis üks poistest palavikuga, siis otsustasdime, et tema hommikul ei pea kohe tulema sööma, et võtame toidu ära ning tema tuleb hiljem siis sööma. Otsustatud ja tehtud...
Et söögilaudu samuti piiratud arv, siis otsustasime, et mina võtan laua ja teised toovad söögi, kui järjekorrast selle kätte saavad. Ja pidin siis vaba kohta hoidma ka tollele haigele poisile.
Istun seal lauas siis sööki oodates ja järsku tuleb terve trobikond noori Vene poisse laua juurde. Ja siis nad kukkusid väitma, et see nende laud, et ma mingu minema sealt, et nad siin juba kuu aega laagris olnud ja see nende laud on olnud...
Kuid, et kõht tühi ja kohe oli ka söök tulemas ning pidin kohti hoidma lisaks, siis sai poistele seletatud, et nii need asjad nüüd ei käi, et kuskile ma ei lähe.
Loomulikult see vihastas neid ja nad muutusid eriti lärmakaks ja närviliseks. Ja keegi läks siis kaebama veel mingile nende treenerile. Ja siis tuligi see treener ning seletas samuti, et nad siin juba kuu aega söönud selles lauas ja et poisid Irkutskist on ning olgu ma nüüd mees ning lahkugu sealt lauast, või muidu... (tuli mingi vannutud joru talt...)
Aga tee mis tahad, see juba pakkus põnevust... ning trotsi, et nüd ma just ei lähe kuskile sealt. Ja ei läinudki.
Ja siis nad lahkusid ning sain oma poistelt teada, et tegelikult polegi tervet lauda vaja kinni hoida, sest nad kuskil mujal juba uue laua leidsid vms...OK, kui nii, siis nii...
Ja siis tulid järsku kuskilt 5 väga kena näitsikut Krasnodarist, Musta mere äärest ja küsisid, et kas laud vaba? Loomulikult vaba ju...
Ja nii tuli väga meeldiv söömine 5 väga kena Vene piigaga (tõesti olid kenad)..
Pidime veel õhtul kohtuma, kuid ei mäletagi miks ei kohtund nendega enam, sest pikad päevad, või lihtsalt asjaolud ei klappinud nendega.
Kuid järgmisel hommikul sööma minnes, esimesena nn. sööklasse sisenedes võeti mind vastu üle saali rõkatava hüüdmisega: „Fashist, fashist, fashist..“
Ja hõikajatel olid näod ülirõõmsad seda hõigates. Sai siis vaadatud, et kes nad on. Tegemist oli mingid 20-30 noore poisiga, osadega ka, kes päev varem tahtsid seda nn. söögilauda omale ja siis selle treeneriga, kes käis samuti seal laua juures kauplemas. Lisaks siis oli seal veel teisi noori ja vanemaid keskealisi inimesi. Ja nad olid üsna lõbusad seda hõigates.
Kuigi see käitumine nende poolt oli solvav, oli samas see tunne kuidagi nn. ülev: „ma olin poliitiliselt keegi, kes oli nõuka korrale nn, pinnuks silmas...
-
Professor Ain-Elmar Kaasik: „Kurat, üks pani jälle haiglast jooksu“
Olles 90 `ndate alguses Tartu Maarjamõisa haigla Neuroloogia osakonnas uuringutel epilepsia tõttu, saadeti kord Valka kompuutrisse uuringutele, sest Tartu enda kliiniku kompuutertomograaf ei töötanud.
Kuid üliõpilasele kohaselt ja järgides käitumismalli, et kõike tuleb naljana võtta ning alati tuleb endast teated maha jätta, et kus oled jms., sai jäetud kiri öökapile, teavitamaks, et sel päerval mind haiglas pole, et ärgu personal muretsegu jms. Sai jäetud kiri umbes sellise sisuga: „Läksin välismaale komandeeringusse. Tulen tagasi arvatavalt õhtul. Ärge muretsege mu pärast, kõik on kontrolli all...“
Ja saigi siis sõidetud kiirabi ga Valka uuringutele. Kuid see toimus samal päeval, kui oli arstide üldvisiidi päev, kui kogu neoroloogia ja neurkirurgia arstide kolleegium tegi terve maja peal visiit ja arutas patsientide seisundit, raviväljavaateid jms.
Ja mingil hetkel jõudsid nad siis ka palatisse, kus pidin mina olema.
Arutavad arstid seal ühe ja teise patsiendi seisundit ning jõudsid minu voodini. Ja siis küsinud professor Ain-Elmar Kaasik, kes oli neuroloogiahaigla juht tol ajal, et kus siit patsient on?
Kõik olid kehitanud õlgu. Kuid keegi õde nägi mu jäetud kirja ja läks seda lugema ning ära võtma. Oli selle läbi lugenud ja näost lapiliseks läinud. Ning tõi kirja prof. Kaasiku kätte, kes luges siis omakorda selle läbi ja oli õelnud siis: „Kurat, üks pani jälle haiglast jooksu.“
Ja siis luges arstide kolleegiumi ees kirja kõvasti ette. Keegi arstidest siis oli taibanud ning arvas, et äkki ta läks Lätti uuringutele, sest täna auto sinna olevat läinud. Mille peale keegi kinnitaski, et ta jah läks Valka selle autoga. Ja siis oli meeletu naeruplahvatus palatis toimunud...
Kui Lätist sai tagasi tuldud, siis oli esimene asi kokkade juurde minna, et süüa saada. Ning siis tulid koridoris mitmed med. töötajad vastu ja puhkesid naerma, kui nägid kirja autorit... Algul ise ei saandki aru, et mida nad naeravad, kuid pärast palatikaaslased rääkisid sellest ja siis see lugu ajas ennastki naerma, et millega olin nn. tudengistiilis hakkama saanud.
-
Kardisport- meeletu tahtejõu kujundaja
Kui 78. aastal sai isale õeldud väikse poisina peale üht kardivõistlust Vändras külastatuna, et tahan kah karti omale, lubas isa, et sünnipäevaks saan selle...
Kuid tuli sünnipäev ja karti ei kuskil... Isa oli lihtsalt suvel antud lubaduse unustanud..vist. Kuid ta lubas siis, et saad selle kardi ja 79. a. kevadel oli garaazis ootamas üks vanem Pärnu KEK`i kellegi endise sõitja kardiraam.
Seda on keeruline seletada, kuid sellest sai 10 aastat, mis tegelikult on lihtsalt naudingutele selle alaga tegeledes ka kinkinud ...elu.
Kuigi ei ole näidata ette tiitlivõite, sest tehnikasport on kapriisne ala, eriti, kui meenutada nõuka tehnikat, millega sai sõidetud. Tehnikat, mis sai forsseeritud viimse piirini ja see lihtsalt purunes siis... Kuid mis teha, kui oled ca 10-20 kg raskem tänu sellele, et oled oma täiskasvanu pikkuse kasvanud täis 12 aastaselt, tänu hormoontablettidele, mis peale 1. peaoppi anti, et elama jääksid, siis oli vaja tehnika timmida viimse piirini, et mingitki lootust oleks võita...
Kuigi Sul võis olla 1981 aastal parim kart NSVL`s ja 1982 veelgi parem ning olid tippvormis tänu treeninglaagritele Eesti tippudega ja ikkagi Sa ei saavutanud midagi, ei võta keegi Sult seda tunnet kunagi, mida tundsin, kui sain ka tunda nende mootorite mõiret, tagumiste rataste kaabet sirgete lõpus mootori täispööretel, ennem kurve ca 100 km/h kiiruse juures (või sõites täiskasvanutes hiljem mõnikord 150 km/h piiril).
Ja kui 8 aastat hiljem tullakse Sult NSVL MV ajal küsima „lõunamaa poegade“ poolelt, et kui töötad tehnilises boksis, et miks enam ei sõida, et 81 Kiievis olid parimate näitajatega..., siis ka see küsimine on väärt tunnustus.
Kuid nii nagu iga meie tegevus kujundab meie elu, on kardispordil siin elu arengus oma roll olnud, mille eest teda tuleb tänada, isegi siis, kui pole saanud tiitlivõite.
Tänu kardispordile, seal olnud eeskujudele midagi sarnast teha, kujunes selline asi nagu tahtejõud ja eesmärgikindlus, soov saada ainult maksimumi, isegi siis, kui tervis ei ole kõige parem, võimalused ei ole kõige paremad, paljude arvates lausa lootusetud ettevõtmised jms., mis iganes elu vormis, soovis midagi teha ära. Ehk see osa mis paljudel puudu on ning nad ei suuda püüelda millegi poole, mis vajalik neile.
Tänu kardispordile, sealt tekkinud tahtejõule, võlgnen kardispordile elu, sest peale 1980 a. traumat ja oppi oli just kardisport see mis pani treenima, et saada lahti halvatusest... (siis küll klassikalise meditsiini treeningutega).
Ja see kaasaelamine haiglas olles 1980 a. lõpus ja hiljem paranemisse Eesti tollase kardieliidi poolt (Margo Kõlar, Indrek Vanaselja, Ott Vanaselja, Ülar Jeblakov, Aleksander Käo, Olev Nilisk, Rainer Kallas, Aadu Kroon, Ivar Veerus jpt.). Sellest oli abi, see andis stiimuli endaga töötada.
Kardisport aitas 1980 a. traumast terveks saada ja aitas ka seega 2009 a. üliraskest traumast taastuda.
Paljud on küsinud, et kus tuli 2009 a. trauma puhul see meeletu tahtejõud, et saada terveks ning hakata lisaks veel oma kogemuste ja õpitu najal teisi ravima. Vastus on siin: kardispordist.
Ja siin on ka võti teistele, sest paljud endised kardisportlased on edukad ärimehed ning saavad elus hakkama tänu ka kindlasti tahtejõule, mis üks edu eeltingimusi ja see on paljudel tänu kardispordiga tegelemisest (tnnustatuim kindlasti kahjuks varalahkunud Indrek Vanaselja, endine Norma omanikest, hiljem Tallinna Kaubamaja, Selver`i, Liviko, Balbiino jt, äriettevõtete omanikest).
Ja mis salata, paljud Eesti endised kardisportlased oleks võinud tollal "kuldsetel 80 `ndatel" vabalt Vormel1, või ralli MM`l osaleda, sest sõitjatena eeldusi oli, et neis sarjades läbi lüüa. Kuid kahjuks aeg oli siis vale, koos vale riigiga...
NB! Stiimulid võivad aja jooksul muutuda, kuid nad peavad olema, et saavutada soovitud eesmärke... | 
